Palivere liikumisrajad
Palivere mäed on olnud aastaid Läänemaa spordihuviliste lemmikpaik. 2011. aastal valmis Palivere Terviseradade esimene etapp. Terviserajad on sobilikud jooksmise, kepikõnni, jalgrattaspordi ning talvel suusatamise-kelgutamise harrastamiseks. Asukoht on soodne: ligi 33 m kõrgustevahega maastik pakub eri pikkuse ja raskusastmega terviseradasid. Tähistatud on 1, 2, 3 ja 5 km pikkused rajad, lisaks 1,5 km pikkune valgustatud rada.
Palivere asula areng
Palivere mõisa on esmakordselt nimetatud 1493. aastal – Pallevere. Palivere mõis asub Haapsalu-Tallinna maanteest paremal, Haapsalust 20 km kaugusel. Palivere alevik tekkis raudteejaama juurde teeristile 1920ndatel aastatel.
Palivere asula arengule andis eelmise sajandis alguses suure tõuke Keila-Haapsalu raudtee ehitus ja rongiliikluse avamine. Balti raudtee selts plaanis Keila-Haapsalu vahelist raudteeharu ehitust juba 1872. aastal. Haapsalu suuna raudtee ehitamise eeltöödega alustati 1901. aastal, kui rajati teetammi sihid. Raudtee marsruudi valikul ütles olulise sõna sekka Palivere mõisnik Lueder, tänu kellele muudeti algset raudtee kulgu selliseks nagu see täna on. Ehitustöödega alusatti 1904. aasta varakevadel ning umbes poole aastaga ehitati 78 km pikkune raudtee valmis. 15. detsembril 1904 avati sellel ajutine liiklus. Alaliseks liikluseks avati teeharu 1. novembril 1905.
Aleviku lääneserval kasvab muistne hiiepuu – Palivere künnapuu. Tema kunagisest võimsast võsast on järel vaid üksikud jämedad oksad ja pahklikust tüvest säilinud ligikaudu kolmandik. Palivere künnapuu on üks neid harvadest hiiepuudest, mille pühakspidamisele viitavad ka kirjalikud ürikud ja arheoloogilised leiud. Puud mainitakse hiiepuuna Nigula kirikuraamatus 1644. aastal. Puu juurest maa seest on aga leitud vanu münte, millest vanim pärineb aastast 1564. Siit võib teha järelduse, et puule toodi münte ohvriannina juba üle nelja sajandi tagasi.
Palivere loodus
Palivere loodusradadel liikudes satub huviline Palivere linnamäele, kus võib näha jälgi 2. sajandil siinmail olnud linnusest ning ronida kohalikku kõrgeimasse punkti, milleks on 51 m kõrgune Pikajalamägi. Pikajalamäe radasid mööda käies satute ka Karumäele, mis on liikumisradade loomisel tekkinud kunstmägi.
Oma teekonnal tasub peatuda Silmaallika juures, et kindlustada endale hea nägemine ning ilu. Kivikülvi asukohas saab näha, mida on endast maha jätnud 15 tuhande aasta tagune mandrijää taandumine ning tutvuda teisest maailmasõjast jäänud muldonnidega. Ümbritseva looduse metsatüüpide ja taimestiku paremaks tundmaõppimiseks on vaja varustada sürjametsi ja taimeliike tutvustavate infotahvlitega.
Palivere-Risti joon on tänasel Läänemaal piiriks, milles põhjal pool valdavad okasmetsad, lõuna pool aga lehtmetsad. Klimaatiliselt on Palivere kant pisut iseäralik, nö Läänemaa Nuustaku, kus lumikate püsib kauem ja tunduvalt paksem kui mujal Läänemaal. Siit ka ala populaarsus suusahuviliste seas, sest paremaid nõlvu ja künklikumat maastikku pole Läänemaal ja lähemas ümbruses võtta.
20. sajandi esimesel poolel kattis Palivere mägesid ja Pikajala mäge kuni 100-aastane männi-kuuse segametsa. Pärast teist Maailmasõda, kui vene väed oma üksused ja lahingutehnika Pikajala mäele koondasid, raiuti laagri tarbeks kogu siinne mets maha. Lisa võeti isegi kaugemalt. Praegusel ajal on Palivere mäed kaetud noore (ca 50-aastase) männikuga, mille all võib kasvamas näha sarapuid, tammesid ja kadakaid. Liivaluidetel kasvab aga liigivaene nõmmemännik, kus põõsarinne praktiliselt puudub ja alustaimesti on kidur.
2006. aastal moodustati Marimetsa-Õmma hoiuala, mis hõlmab peamiselt soomaastikke, kuid ulatub Pikajala mäele. Alalt on leitud 14 liiki kaitsealuseid taimi.
Palivere loodusradade linnustik
Musträhn on Eesti rähnidest suurim. Ta võib kaaluda kuni 300 g. Musträhn elutseb suurtes okasmetsades, raiesmikel ja põlendikel. Toitub putukatest ja nende vastsetest ning on oluline puidukahjurite hävitaja. Musträhn on looduskaitse all.
Pasknäär on vareslane ja üldlevinud paigalind, keda võib kohata aastaringselt erinevates metsades. Ta on roosakas-hallikas-pruuni sulestikuga, kelle tiivanukil on väga iseloomulik sini-musta-valgekirju laik. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud koos kõige sagedamini kuusele, kuni 10 m kõrgusele raskesti märgatavasse kohta.
Pähklimänsak on Eestis vähearvukas paigalind, suure nokaga vareslaine. Keha on šokolaadipruun valgete tähnidega, mis kohati moodustavad triipe. Mänsak häälitseb mitut moodi: tavalisim on “krrääk”, mis on selgema kõlaga, kõrgem ja ühetoonilisem kui pasknääril. Hoiatushüüd on nurruv või võrisev “kurrr”.
Palivere mäed
Viimase jääaaja jooksul kattis Eesti alasid kuni 1,5 km paksune jääkilp. Mingil teadmata põhjusel hakkas jää kiiresti sulama ja taandus Eesti aladelt mõne tuhande aastaga. Siiski polnud jää taandumine ühtlane, kindlaks on tehtud mitmeid mandijää ajutisi pealtunge. Liustiku uut pealetungi ca 11 700 aastat tagasi tähistab Läänemaal Palivere-Risti servamoodustis. Siinset osa sellest pinnavormist nimetatakse rahvapäraselt aga Palivere mägedeks. Pikajala mägi on 51 meetriga Läänemaa kõrgeim punkt. Raudteest peamiselt Tallinna poole jääv Palivere-Risti-Ellamaa oos on tekkinud Valdai mandrijää servamoodustisena. Oosi pikkus on 30 km, laius 0,2-1 km, kõrgus 2-10 m. Paliveres on oosi kõrgus kohati kuni 15 m. Samuti jääb siia Litoriinamere rannajoont tähistav luitestik. Seljandikku katab nõmmemännik, jalamil on lopsakas salumets.
Paliverest Risti poole minnes avaneb lõuna suunas vaade Marimetsa looduskaitsealale, mis on loodud Marimetsa soo ja Kullamaa liiviku kaitseks.
Pärast liustiku taganemist ja jääjärvede kadumist jäi maha lainjas-künklik maastik. Jääkoormast vabanenud maapind kerkis aga ligi 100 meetrit. Kaks korda, Balti jääpaisjärve (10 200 aastat tagasi) ja Antsülusjärve (9300-8000 aastat tagasi) perioodil ulatus meri Palivere mägedeni, kuhjates mägede vahetusse lähedusse rannavalle ja liivaluiteid. Palivere mäed koosnevad kruusast, mis paiknevad kihiti, kohati leidub jämedamat, kohati peenemat kruusa. Samuti tuleb ette liivasemaid kohti.
Karumägi on kunstlikult tekkinud mägi kõrgusega 54 m merepinnast, mis rajati 2010. aastal suusaraja ehituse käigus tekkinud kändudest ja kividest. Oma nime sai mägi karujälgede tõttu, mida ühel 2014. aasta talvehommikul märkas varajane suusataja. Jäljed olid suusarajal ning ületasid kunstmäge üle tipu. Neid karujälgi leiti mujalgi rajal ja värskelt sadanud lumel olid karujäljed nii selged ning hästi jälgitavad, et tõid kohale hulgaliselt teisigi uudistajaid. Ilmselt oli noorkaru teekonna määranud metssigade liikumine, kelle kannul karu Pikajalamäele sattus.
Teatavasti kasvab Pikajalamäe vallipealsetel ja nõlvadel hulgaliselt tammesid, mille tõrusid metssead maiustamas käivad. Kohati pööravad metssead ka metsaaluse põhjalikult segi nagu kartulipõllu ning ega siis suusatadagi puutumata jää.
Taela jõgi Ja silmaallikas
32 km pikk Taebla jõgi, mis Paliverest läbi voolates kannab Palivere nime, saab alguse Marimetsa rabast ja suundub Saunja lahte. Jõel on ilusad looked ja sonnid, mida võib ka kaardil jälgida. Ennemuiste oli jõgi tuntud kui hea vähi- ja kalajõgi ning sedavõrd veerikas, et siia oli rajatud isegi kolm vesiveskit. Pärast Martna jõkke suubuva uudismaakraavi rajamist kadus vesi ära, samuti kadusid ära vähid.
Pooleldi jõkke on vajunud siinse kandi üks suuremaid rändrahne – Allikivi. Oma osa Taebla jõe veehulgast anna Silmaallikas, millele ehitati mõned aastad tagasi kenad raketised. Kahjuks on aga lähedalasuv Kaopalu karjäär keskkonda sedavõrd mõjutanud, et allikas kipub ära kuivama.
Allikad on meie esivanematele sageli olnud pühapaikadeks. Pikajala mäe jalamil oleval Silmaallikal on uskumuste kohaselt silmi parandav mõju. Pestes silmi allika veega, saavad silmad säravaks ning tagatud on ka igavene ilu ja noorus. Samuti ütleb rahvatarkus, et kui kevadel allikale lähed ja mündi annetad, ei lõpe sinu raha otsa. Usk allikavee tervendavasse toimesse püsis üsna tugevana veel mõned inimpõlved tagasi. Allikal on käidud ravimas ja ohverdamas haiguse ja õnnetuse korral aga ka lapse sündimisel. Allikad on alati olnud ka olulised veeandjad. Rahva keeles ja meeles toob sõna “allikas” enamasti mõttesse puhta karge vee. Hinnatud on vee puhtust, head maitset, karastavat ja tervistavat toimet.
Kivikülv
Viimasel jääajal, nn Kvaternaariajastul, mis kestis umbes poolteist miljonit aastat, on pea kogu Euroopa manner olnud kaetud jääkilbiga. Paari kilomeetri paksune kilp valgus Skandinaavia mägedest allapoole haarates endaga kaasa ka pinnast. Eesti aladel liikunud jääkilp hakkas ligikaudu 15 000 aastat tagasi sulama, paljastades kristalseid kivimeid, mis Põhja-Eestis paljanduvad kivikülvidena otse maapinnal. Kivimiliselt on meie rändkivide hulgas kõige rohkem Soome päritoluga graniite ja rabakive, ligikaudu 80%. Neile järgnevad tunduvalt tagasihoidlikumal hulgal moondekivimid: gneisid, amfiboliidid – 13% ning aluselised kivimid gabrod ja muud – 3,5%. Suurte rändrahnude rohkuse poolest on Eesti alad ainulaadsed kogu Põhja-Euroopas.
Pisut ajaloost – Palivere Linnus
Muinaseestlased rajasid Pikajalamäele linnuse juba viikingiajal (5.-9. sajandil). Arvatavasti ehitati valmis ainult linnuse järsakupoolne külg. Arheoloogiliselt pole linnust uuritud. Ent linnuse ehitamine on mingil põhjusel jäänud pooleli. Umbes 11 000 aastat tagasi kulges mäe nõlva all rannajoon. Samuti on osa linnusevallist lõhutud vene sõjaväe poolt. Pärast II Maailmasõja lõppu hakkas Läänemaal lahinguid pidanud vene armee vägesid koondama. 1945-1946. aastal rajati Paliverre Pikajala mäele suur laager. Kokku võis siin olla mitu tuhat inimest, lisaks 200-300 saksa sõjavangi.
Sõdurite jaoks ehitati muldonnid (süvendid on praegugi näha), ohvitseridele Pikajalamäe ja Lähtru tee vahele 32 väikest majakest. Koos elavjõuga paiknes siin ka tehnika – katjuušad, kahurid, veoautod jne. Lisaks asusid siin veel ohvitseride kasiino, klubi, sõdurite söökla, köök ja meditsiinipunkt. Sõjavägi oli paigal 6-7 aastat. Elujõuline laager tegutses aastatel 1948-1950, siis hakati varustust viima uutesse sõjaväebaasidesse Pullapääle, Piirsallu ja mujale. Elumajad viidi Ungrusse, suuremad hooned lammutati ja viidi raketibaasidesse.